Kurb. Kurb sündmus. Eriti seetõttu, et ma arvan, et ma olen NRA vaadete pooldaja, kuigi mul ei ole relva, relvaluba ega ei kavatse ka seda kunagi teha/omandada ilma üligigamegamõjuva põhjuseta.
Miks? sest ma olen väga õnnetusealtis inimene ja seetõttu mingi tobe vääratus võib põhjustada õnnetuse. Parem olla ise õnnetuse ohver kui õnnetuse põhjustaja.
Connecticutist ja koolitulistamistest üldisemalt.
Kui jätta välja norra shooter, kes oli lihtsalt hullumeelne, on mulle jäänud mulje, et koolitulistamiste läbiviijad on tegelikult suuremal või vähemal määral sotsiaalselt erinevas vormis isoleeritud inimesed. Virginias ülikoolis oli "vaene", Soomes oli "üksik", Columbines "tõrjutud" jne. Üksindus, tõrjutus, vaesus, isolatsioon, meeleheide ja lootusetuse tunde tekkimine tunduvad olevat läbivad korduvad põhjused selliste tegude toimepanekuks.
Mingit väga ühtset põhjust kindlasti ei ole. Kui vaadata, siis ega karmimad relvaseadused või ühiskondlik generaalne ühiskonnakorraldus ei ole kuidagi takistavaks teguriks koolitulistamiste toimumisele. Geograafiliselt on seda toimunud USA-s, Saksamaal, Soomes, Norras tõenäoliselt on mingi mass killing suht tavaline ka enamuses islamimaailmas (regioonid ja riigid puhtalt mälu järgi, islam oletuslik, aga seal tavaliselt valitakse tulirelva asemel suicide bombing).
Relv ja selle hankimise võimalikkus konkreetses riigis konkreetse isiku poolt on täiesti teisejärgulised küsimused. Küsimus on selles, et miks selline olukord tekib, et mõni inimene teadlikult sellise toimumise - käitumisviisi valib.
On ilmsed näitajad, mis kõigil juhtudel on tõenäoliselt suuremal või vähemal määral ühised. Aga me ei taha nendest rääkida, sest see võib viia järelduseni, et me (ellujääjad, ellujäänud) oleme midagi teinud valesti. Võib olla ei ole me olnud piisavalt sõbralikud, võib olla ei ole me olnud piisavalt viisakad, võib olla ei ole me osanud arvestada teise inimesega. Võib olla ja tõenäoliselt on üks süüdlane ka meedia, kes tekitab kummalise poolmärtri oreooli ka mõrvarite isikute kohale. Neist tehakse dokke, analüüse, suured uudistesaated lahkavad, analüüsivad, võtavad kokku, näitavad võimalikult suures plaanis mõrvapaikade detaile jne.
Iga kord kui midagi sellist juhtub, on alati tunne, et "see kord on küll viimane". Tegelikult on see kahjuks "kuni järgmise korrani".
Oluline on tegelikult veel üks veidi eestikeskne probleem. Kas sellise asja toimumine on võimalik ka Eestis?
Küsimus ei ole mitte kas, vaid "millal?" ja "kus?".
Kui seda vaid teaks.
Senikaua oleks minul kõigile praegustele lapsevanematele soovitus. Ärge mitte õpetage oma lastele ainult seda, et relvadega ei tohi mängida ja teise inimese pihta ei tohi sihtida, vaid õpetage neile seda, et oma koolikaaslast, ülikoolikaaslast, trennikaaslast ei tohi kiusata, teda ei tohi mõnitada või alandada. Vaadates praeguste täiskasvanute/lapsevanemate käitumist kipun ma arvama, et nad ei vaevu oma lastele õpetama seda, mida neile endilegi ei õpetatud.
Ühel hetkel võib see päästa teie oma lapse või mõne teise lapsevanema lapse Connecticuti algkooli laste saatusest.
No comments:
Post a Comment